püstitab õppe eesmärgi lähtuvalt õppekava ja mooduli õpiväljunditest, arvestades võtmepädevusi ja eriala- ning üldõpingute lõimingut;

Õppe-eesmärkide seadmine

Õppe-eesmärkide seadmisel lähtun Ciara Tantsukooli õppekavast „Tantsuõpetus“, mis on kooskõlas Eesti Vabariigi seadusandluse ja Haridus- ja Teadusministeeriumi juhistega. Tantsuhuvihariduse spetsiifiliselt toimib järjekord vastavalt:

• EV Huvihariduse seadus

• Haridus- ja Teadusministeeriumi määrused ja juhised

• ETHL-i kvaliteetse tantsuhuvihariduse põhimõtted

• Aine- ja tunnikavad

Õppe-eesmärk nii pikaajaline kui ka lühiajaline. Eesmärk peab olema konkreetselt sõnastatud, mõõdetav, ajaliselt määratletud, teostatav, relevantne.
Pikaajaline (õppeaasta- või perioodipõhise) eesmärk jaotub osadels. Lühiajalise eesmärgi võib saavutada lühema ajaperioodi jooksul, kas ühe õppetunni või perioodi jooksul.

Õppe-eesmärke õppeprotsessis tutvustan siin.

Näiteks:

• Eesmärgid noorematele õpilastele: lihtsustada keerukad mõisted kujundlike väljenditega ja valida eakohane muusika (lastele pigem eestikeelsed lastelaulud).

• Eesmärgid vanematele õpilastele: Keskenduda süvitsi õppimisele ja pikemaajalistele projektidele, nagu koreograafia loomine.

Eesmärkide kavandamine ja õpilaste kaasamine

Eesmärkide kavandamine ei piirdu dokumentidega – arvestan alati ka õpilaste eakohasusega, isiklike sihtide ja võimekusega. Õppeaasta alguses arutlen õpilastega nende eesmärkide üle ja jaotan suuremad eesmärgid väiksemateks osadeks, et tagada nende saavutatavus.
Näiteks:

• Õpilase eesmärk: parandada painduvust, õppida ära tehnilised elemendid (nt sildring või spagaat) või esineda vähemalt seitsmel festivalil.

• Jagame eesmärkideni jõudmise väikesteks etappideks, sh iganädalaste harjutuste või konkreetsete elementide õppimise kaudu.

Eesmärkide näitlik rakendamine õppeprotsessis

Toon näite Ciara Tantsukooli õppekavast, arvestades, et planeerin näiteks 4.-6. klassi õpilaste tundi (4.-6. kl lähtub ainekavast „Lavatantsude õpetus“):

“Põhiõppe üldine eesmärk: korrektse kehahoiaku kasutamine, jalgade ja käte positsioonide ning sammustiku tundmine”  ja vastava ainekava õpiväljund
„Valdab põhiteadmisi tuntumatest show-, tänava-, jazz -ja karaktertantsust ning teistest lavatantsustiilidest ning oskab neid väga hästi eristada“.

Seega jaotan positsioonide ja sammustiku õpetamise õppeaasta lõikes, alustades lihtsamast ja minnes keerulisemate teooriteni, samal ajal rakendades neid praktikas. Eelteadmised balleti põhipositsioonidest.

●      Kasutan sammustiku õpetamisel esmalt jalgade I, II, VI positsioone.

●      Kombineerin positsioone lihtsamate hüpetega, treenides samal ajal hüppetehnikat: hüpped kohapeal VI positsioonis (8x), hüpped II positsioonis 8x, I positsioonis 8x, 4x II positsioonis, 4x I positsioonist.

●      Lisame juurde käed, õpime tundma I, II ja V positsiooni.

●      Seome neid hüpetega (jalgade I pos. Ajal käed samuti I positsioonis jm).

Näide: Tantsutund, mille eesmärk on arendada lavatunnetust ja esinemisoskust.

1. Esialgne analüüs: hindan õpilaste praeguseid eeloskusi, nagu lavaline hoiak, väljendusrikkus ja tehniline täpsus.

2. Tunnieesmärk: õppijad suudavad esitada 2-minutilise koreograafia, keskendudes tehnilistele ja emotsionaalsetele oskustele.

3. Tunnistruktuur:

• Soojendus (10 min): Keskendume füüsilise valmisoleku ja emotsionaalse häälestuse loomisele.

• Tehnika harjutused (15 min): Harjutame liikumismustreid, mis on vajalikud koreograafias (nt sünkroonsus partneriga).

• Koreograafia õppimine (25 min): Rõhutan emotsionaalse variatiivsuse ja grupidünaamika tunnetamist.

• Refleksioon (10 min): Õpilased analüüsivad oma õpitut ja jagavad kogemusi.

4. Hindamiskriteeriumid: Kas koreograafia oli tehniliselt korrektne ja väljendusrikas ning kas lavatunnetus paranes?

Koreograafiat õpetades tutvustan jazz-tantsu stiili, arutlen õpilastega, mida nemad antud stiili kohta teavad. Toome asjakohaseid näiteid (jazz’i käed, hüpete “vaba” erinevus balletist). Möödunud õppeperioodil praktiseerisin ka teooriapõhiseid rühmatöid, kus rühmad said ette valmistada ja tutvustada kaasõppijatele erinevate stiilide põhjal teooriat, ajalugu ja näiteid.

Samas toetun õppe planeerimisel üld- ja võtmepädevuste arendamisega, mis käesoleval ajal olulised ka formaal- ja mitteformaalhariduse lõimingul. Osalen ka Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu „Kvaliteetse tantsuhuvihariduse põhimõtete“ uuendamise töörühmas.

Valib õpiväljunditest, sihtrühmast, õppija eripärast ja lõimingust lähtuvalt õppemeetodid

Õppemeetodite valiku põhjendused

Õppemeetodite valikul arvestan:

• Õpilaste vanust ja arengutaset: 

  • Nooremad õpilased vajavad lühemaid, mängulisemaid ja vaheldusrikkaid tegevusi, samas kui vanemad õpilased saavad keskenduda pikematele ja keerukamatele ülesannetele (kas siis koreograafia omandamine, mõne akrobaatilise või tehnilise elemendi harjutamine või keskendumine hüpetele).

• Õppekava õpiväljundid:  jazz-tantsu õpetamisel rõhutan tehnikat ja väljenduslikkust, loovtantsudes loomingusust, kaasaegses tantsus põrandatehnikat.

• Koostööoskuste arendamine: rakendan rühmatöid, mis aitavad arendada sotsiaalseid oskusi ja loovust.

  Ka Vygotsky (1978) sotsiaalkultuuriline teooria tõstab esile grupitöö ja sotsiaalse suhtluse olulisust õppeprotsessis.

Meetodite rakendamine erinevates sihtrühmades

• Eelkooliealised õpilased: kasutan mängulisi meetodeid, nagu „tantsurong“, kus liikumismustreid õpitakse läbi mängu. Liikumisi õpitakse jadana.

• Noorem kooliaste (1.–3. klass): 20 minutit/ ühe tegevuse kohta. Kasutan lihtsamaid positsioone ja sammukombinatsioone. Teeme tutvust erinevate tantsustiilidega.

• Vanem kooliaste (4.–9. klass): rakendan ka probleemipõhist õpet, näiteks rühmaülesannet, kus luuakse koreograafia kindla rütmi ja stiili järgi.

Lõiming formaal- ja mitteformaalharidusega

Tantsuõpe on suurepärane vahend üldpädevuste arendamiseks, sh:

Ettevõtlikkuspädevus: õpilased õpivad nägema ja lahendama probleeme (nt tantsufestivali korraldamine).

Õppijate oskuste ja pädevuste arendamiseks aitan toetada turvalist õpikeskkonda, et neis oleks julgus aidata kaasa ka probleemide lahendamisele ja suunata neid koostööle.

Ettevõtlikkuspädevuse arendamiseks suunasin vanema kooliastme (7.-9. kl) õpilastel korraldada tantsukoolisiseselt ühisürituse. Õpilased vastutasid korralduse, osalejate registreerimise ja esitluste eest. See aitas märgatavalt arendada nende koostöö-, probleemilahendus- ja juhtimisoskusi.

Enesemääratluspädevus: õpilased analüüsivad oma käitumist ja saavutusi, õppides tundma oma tugevaid ja nõrku külgi.

Aitan tantsuõpilastel arendada oma kriitilist meelt, enda tegevust analüüsida (nii tunnisiseselt kui võistluste järgse analüüsiga ja suunavate küsimustega), samas järjepidevalt läbi treeningute järgida tervislikku eluviisi.

valib õppetööks asja- ja ajakohase õppevara, lähtudes õpiväljunditest ja õppija eripärast, tagab õppematerjalide õigeaegse olemasolu vastavalt organisatsiooni töökorraldusele;

Õppevara ja -vahendite valik

Õppevara valimisel lähtun sihtrühmast ja õppekava nõuetest. Olen loonud ka e-Tantsukooli – digitaalse õppeplatvormi, kus õpilased saavad kasutada nii teooria- kui ka praktilisi materjale.

Lähtun õppevara valides koolipoolsetest suunitlustest ja valdkondlikest soovitustest. Mitteformaalhariduses ja erahuvikoolina saab õppevara olla nii tantsu- kui liikumisteooria põhine, samas ka treeningvahenditega seonduv.

Tantsuteooria õpetamisel kasutan teaduspõhiseid teoseid, artikleid, näiteks jälgides rahvusvahelisi organisatsioone: IADMS (International Association of Dance Medicine and Science) ja DaCi. On tähtis, et ka tantsuõpetaja olen kursis uuenduste ja uute lähenemistega. Osalen seepärast koolitustel ja konverentsidel, sealhulgas igal aastal IADMS rahvusvahelisel tantsuteaduse ja -meditsiiini konverentsil.

Samas ei kajastu tantsuõppes vaid tantsuteooria, rolli mängivad ka üldpädevustega seotud rakendumise võimalused ja loometöö. 

Valin nooremate õpilaste jaoks lihtsad ja mängulised materjalid, näiteks visuaalsed õppekaardid hüpete ja positsioonide kohta, et nad õpiksid õigeid tehnikaid. Vanematega kasutan teaduslikke artikleid (nt IADMS), et arendada nende arusaamist tantsuteooriast ja tervislikust treeningust.

Nõstun, et õppevara peab vastama sihtrühma vajadustele ja olema kaasaegne, et toetada nende arengut (Krull, 2000).  

Treeningvahendite rakendamine

Treeningvahendite valikul arvestan õpilaste vanust ja taset. Tantsuvahendite kasutamine sõltub tantsija treenitusest, kehateadlikkusest, vanusest ja tehnilisest tasemest.

• Lastele sobivad hästi: klotsid, hüpitsad, tasakaalurajad, rõngad.

• Vanematele õpilastele: treeningkummid, pallid, õhkmatid.

Planeerib õpiväljunditest lähtuva, õppija eripära arvestava hindamismetoodika.

Hindamise kriteeriumid

Õppijate õpitulemuste hindamise aluseks on õpiväljundite sooritamine. Kui õpiväljundid ja õpieesmärgid on selgeks sõnastatud, mõõdetavad, on võimalik tulemuste sooritamist ka jälgida. Samas mõjutavad hindamismeetodite valikut õppija eripärad (nt füüsiline ettevalmistus, vanus).

Tantsuõppes rakendan kord õppeaasta lõppedes mitte-eristatavat hindamist ja arvestuste süsteemi. Tantsuõpilane sooritab õppeaasta jooksul õpitud 10 elemendile arvestuste (arvestatud-mittearvestatud), lisaks esitleb omaloomingulist kava. Hindamise aluseks on ka osalemine õppetöös.

Hindamisel keskendun nii protsessile kui ka tulemusele.

Tantsuõpilane sooritab õppeaasta jooksul õpitud 10 elemendile arvestuste (arvestatud-mittearvestatud), lisaks esitleb omaloomingulist kava. Hindamise aluseks on ka osalemine õppetöös.

• Tehniline täpsus (30%): hindan õpitud elementide sooritust.

• Loovus (20%): hindan omaloomingulise kava originaalsust ja korduste vältimist.

• Osalemine (50%): hindan aktiivsust ja pühendumust.

Tantsualane hindamine hõlmab sageli protsessi jälgimist (areng, sotsiaalsed- ja koostööoskused) ja tulemust (tehnika, väljenduslikkus).

Kui õpiväljundiks on „Õppija suudab esitada lihtsa tantsukombinatsiooni koos väljenduslikkusega“, on hindamise aluseks on kombinatsiooni esitamise täpsus, liikumise voolavus ja esitlus variatiivsus.

Refleksioon ja analüüs hindamisprotsessis

Refleksioon on hindamise oluline osa. Õpilased vastavad küsimustele, nagu:

• „Mis õnnestus?“

• „Mida saaks parandada?“

Tantsuõppes märkan sageli Vygotsky sotsiaalkultuurilise teooria aspekte, mis tõstab esile, et koos ja kaaslastelt õppimine (koos teiste abiga) annab õppimisele hea tulemuslikkuse (mida õppija suudab teha iseseisvalt ja mida ta suudab teha koos abiga). Samas võtan arvesse ka laste õpetamise puhul Piaget’ kognitiivse arengu staadiumeid ning tema teooriat, et lapsed õpivad eelkõige läbi oma kogemuse. Seega leian, et laste puhul ei olegi hindamine alati oluline, sest nad suudavad õppida läbi oma kogemuse, isegi, kui refleksiivne pool jääb sageli vajaka.

Refleksioon mängib eripärade arvestamisel ja hindamisel olulist rolli – püüan soorituste järgselt aidata õppijaid reflekteerima ja analüüsima oma sooritust, oma panust selles. Tihti mõtiskleme ka paaris- või grupitööna võistluste või muu olulise verstaposti tulemusi. Nii arenevad ka õppijate sotsiaalsed- ja koostööoskused. Ilma analüüsimiseta ei oleks hinnataval ka mõtet.

Olen kasutanud õppijate eneseregulatsiooni järgimiseks Pintrichi mudelit (Pintrich, 2004) ja märkasin õppijates põnevaid aspekte.

Näide: Tantsutunnis pidid õpilased looma lühikese soolo, kus kasutasid tunni jooksul õpitud elemente. Analüüsime koos, kas soolo vastas õpiväljunditele, kas kasutati tunnis õpitud liikumismustreid ja kas koreograafia oli loogiline.

Õppija eripärade arvestamiseks kasutan erinevaid hindamisviise. Tihti ka individuaalset lähenemist. Õppija, kellel on raskusi koordinatsiooniga, saab lisatähelepanu tehnilise täpsuse parandamisel, samal ajal kui fookusesse jääb loovuse hindamine.

Nagu Krulli õpikus rõhutatakse, on hindamine õppimise loomulik osa, mis aitab nii õppijal kui ka õpetajal jälgida eesmärkide saavutamist. Hindamine suunab õppimist ja annab arengust selget tagasisidet.

Hindamine nooremate lastega

Eelkooliealiste laste puhul kasutan visuaalseid hindamisvahendeid, nagu kleepsud või värvilised rätikud, mis motiveerivad lapsi ja toetavad nende eneseanalüüsi oskusi. Eelkooliealiste lastega järgin tundides osalemist “tantsupäevikutesse” iga tunni lõpus pandavate kleepsude üle, mis tähistavad osalemist tunnis. Kleepsud on õppijate poolt igati oodatud tunni lõpu osa, samas annab ka õppijatele märku regulaarsest tunni lõpetamise traditsioonist.